1737 
Keisrinna Anna Ivanovna andis välja ukaasi, mille järgi olid Saaremaa riigimõisate rentnikud kohustatud kasvatama valitsuse jaoks eesti tõugu hobuseid.

 

1848 
Esimesed võimisvõistlused (veovõistlused) talupoegade hobustele Kuressaares.

 

1853 
Ilmus mag. Gottfried Weidemanni raamat “Über die Pferderace der Insel Ösel”. Oma raamatus kirjutas G. Weidemann, et Saaremaa hobused on olnud head mitmetel järgmistel põhjustel:
1) hobuste rohkuse tõttu puudus vajadus noori hobuseid enne täielikku väljaarenemist tööle võtta ja vanu hobuseid ülemäära koormata;
2) ühiskarjamaad võimaldasid väljaarenemist ning karastasid karmi ilmastiku ja toidupuuduse vastu;
3) asudes suurema osa aastast väljas laialdastel rannakarjamaadel, madalal, kasinal, kuid toitval rohul, arenesid hobused vähenõudlikeks. Alludes mitmesugustele ilmastikutingimustele, muutus nende tervis ja konstitutsioon tugevaks;
4) Saaremaa sai sõdadest vähem rüüstatud kui Eesti mandrialad ning paremaid koduloomi veeti sealt vähem välja. Seetõttu jäi kohale väärtuslikum tõumaterjal, mis oli kujunenud peamiselt loodusliku valiku teel iidsest populatsioonist;
5) saarlased kui aretajad olid eesti hobuse osas võimekamad ja suhtusid hobustesse suurema hoole ja armastusega kui mandrieestlased.

 

1870 
Karl v. Hahn asutas Saaremaal Uue-Lõvele erahobusekasvanduse. See kasvandus ei täitnud küll eesti hobuse aretamise huvisid, kuid mõjutas oma tegevusega hobusekasvatust Saaremaal. Täkkudena kasutati põhiliselt Riiast toodud araabia-orloviverelisi ristandtäkke, kes olid väga hinnatud ka kohalike talunike seas. Kasvanduses eksisteeris 38 aastat ja tema tegevusest jäi eesti hobusele pärandina kollane-linalakk ja võik värvus.

 C.R.Jakobson pidas sütitavaid kõnesid eesti hobuse puhtal kujul aretamise poolt 1870.a. Tartu Põllumeeste Seltsis, 1871.a. Pärnu Põllumeeste Seltsis ja 1878.a. Viljandi Põllumeeste Seltsis.

Üks südimaid eesti hobuse kasvatamise õhutajaid oli Kaasani Veterinaaria Instituudi prof. Constantin Blumberg, kes oma raamatus “Über das estnische Pferd und das Gestüt zu Torgel” tõi välja selleaegse eesti hobuse ideaalse kirjelduse.

 

1890 
Saaremaal oli kokku ca 16 000 hobust, nendest ca 7000 tööruuna.

 

1902 
Saaremaal Uuemõisas asutati riiklik eesti hobuse kasvandus, mille eesmärgiks oli aretada eesti hobust puhasaretuse teel. Kasvandusele anti üle või müüdi Uue-Lõve kasvanduse eesti hobused.

 

1920 
Korraldati esimene suguloomade märkimine Saaremaal.

 

1921 
Asutati Eesti Maahobuste Kasvatajate Selts. Seltsi põhikiri registreeriti 2 augustil 1921.a. seltsi ülesandeks sai eesti hobuse tõuraamatu pidamine.

 

1936 
Saaremaal oli 16 020 hobust.

 

1943
Eesti Hobuste Tõuselts organiseeris eesti hobuste osakonna Saaremaale, Kuressaarde.

 

1947 
ENSV Ministrite Nõukogu 17. novembri 1947.a. määruse nr. 858 ja NSVL Ministrite Nõukogu kinnitusel moodustati Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi Hobusekasvatuse Valitsuse koosseisus Saaremaal Pihtla vallas eesti tõugu hobuste Riiklik Sugutäkkude tall ja Hobusekasvandus. Määrati kindlaks talli teeninduspiirkond, kinnitati põhimäärus (05.jaanuar 1949.a.) ja tööplaani põhinäitajad eesti hobuse alal. Ülesandeks oli komplekteerida sugutäkkude tall 40 sugutäkuga.

 

1950 
Hobuseid oli Saaremaal kokku 12 780.

 

1955 
1.jaanuari 1955.a. seisuga oli Saaremaal statistika andmetel 8482 eesti tõugu hobust.

 

1956 
Likvideeriti Pihtla valla eesti tõugu hobuste Riiklik Sugutäkkude tall. Sealsed 20 täkku anti üle Eesti Riiklikule Sugutäkkude Tallile.

 

1964 
Saaremaal oli 2688 hobust.

 

1974 
Eesti hobuste arv Saaremaal oli statistika andmetel langenud 1004 hobuseni.

 

1975 
Sandla sovhoosi tõufarmis alustati “veretilga” lisamist araabia tõugu täkuga Posol. Ristamine toimus kooskõlastatult Riikliku Tõulava ja Üleliidulise Hobusekasvatuse Instituudiga. Eesmärgiks oli araabia vere lisamine märade kaudu.

 

1990 
Eesti tõugu hobuste arv Saaremaal oli langenud 581 hobuseni.

 

1993 
FAO klassifikatsiooni järgi määrati eesti hobune kategooriasse "ohustatud tõug".

 

1997 
Hobuseid oli statistika andmetel alles veel umbes 443.

 

2000 
Eesti hobune kanti FAO klassifikatsiooni järgi kategooriasse “ohustatud-säilitav tõug”.

Asutati Eesti Hobuse Kaitse Ühing (18.august 2000.a.). EHKÜ koondab nii eesti hobuse kasvatajaid kui ka kõiki neid, kes tunnevad muret eesti hobuse tuleviku pärast. Ühingu põhieesmärgiks sai eesti tõugu hobuse püsimajäämise tagamine Eestis ja tegevuse teiseks eesmärgiks seadis ühing Eesti traditsioonilise maakultuuri ja külaelu toetamise.

Eesti tõugu hobuseid oli Saaremaal statistika andmetel umbes 400 ja EHS-I aastaraamatu andmetel 421.

 

2001 
Toimus Eesti hobuse tõuraamatu sisseseadmise 80. aastapäeva tähistamine Saaremaal (17…19. august 2001.a.). Ilmus kogumik "Meie hobune" (EHKÜ).

Läbiviidud mõõtmisandmed tõestasid, et eesti hobune on püsiva eksterjööriga tõug ja ta on üks vähestest tõugudest, mis on säilitanud aborigeensele hobusele iseloomulikud tunnused ega ole märgatavalt muutunud teiste tõugudega ristamise tulemisel (dots. H.Peterson, mag. H.Tamsalu).

Kuigi eesti tõugu hobuste populaarsus Eesti mandriosal on viimastel aastatel suurenenud, asub enamus eesti hobuste kasvatajatest siiski Saaremaal, kus peaks olema ligi 450 hobust.

 

2008

Eesti tõugu hobuste tõuraamatu andmetel sündis 255 varssa, mis on suurim varssade arv viimase 30 aasta jooksul.